Võrkturustajad püüavad kergeusklikud oma võrku

Viimased haistavad seda kilomeetrite taha ja murravad naiivseid hädalisi oma säravate lubadustega kümnete kui mitte sadade kaupa. Võrkturustusega liituv inimene tavaliselt endale loodetud majanduslikku leevendust ei leia, küll aga võetakse temalt viimanegi raha ja energia.

Võrkturustaja lubab, et inimene võib peagi teenida neli kuni viis tuhat eurot kuus. Selleks, et aga sinnani jõuda, peab saama targaks ja palju tööd tegema. Kuid eelkõige tuleb käia koosviibimistel ja maksta selle eest raha. Lunastada tuleb erinevaid koolitusmaterjale alates CD plaatidest ja lõpetades raamatutega. Samuti tuleb osta tooteid ja mida rohkem seda parem. Tarbimisklubi usku tuleb pöörata ka võimalikult palju oma tuttavaid ja sugulasi, kes ka kõik kohe kulutama ja asjatama peaksid hakkama. Kui kõik see tehtud, küll siis ka suur sissetulek saabub.

Palga saamiseks vaja umbes tuhandet järgijat

Võrkturustaja jätab targu mainimata, et viie tuhande eurose kuusissetuleku teenimiseks peaks uus liituja suutma enda ümber koguda viissada kuni tuhat järgmist naiivset. Võib olla piisab ka kahesajast eriti aktiivsest. Tegemist on enamike liitujate puhul täiesti üle jõu käiva eesmärgiga ja seega jääbki lubatud eduunistus kättesaamatuks – muututakse lihtsalt „pügatavaks lambaks”. Värbamise toimetanud võrkturustajale piisab ka sellest, kui inimene ise tooteid ostab ja kasvõi paar sõpra kaasa toob. Mõned punktid saab ikka kirja ja asi seegi.

Kahtlemata on positiivse rahavoo poole peal võrkturustuse skeemi maaletoojad, kes on suutnud endale Eestist kaks või kolm tuhat täielikult pühendunud ja lõplikult andunud järgijat leida. Kui aga võtta need viimased tuhat liitujat ja mõelda, et igaüks peaks endale kasvatama näiteks tuhandest liikmest koosneva organisatsiooni, siis teeks see miljon inimest. Eestis ei kipu selleks inimesi jätkuma, sest kõik ei tule võrkturustuse usku ja paljud on juba ka kellegi teise skeemis hõivatud.

Kui võrkturustajale öelda, et Eesti makromajanduslikud numbrid ei vea sellist tulubaasi välja, siis on ka loomulikult uus demagoogiline vastus kerge tulema. Võrkturustaja teatab, et organisatsioon on ju rahvusvaheline ja me ei pea ennast piirama Eestiga. Põhimõtteliselt turustaja ju ei valeta, organisatsioon on rahvusvaheline küll, kuid ikkagi vaid selles mõttes, et välismaalt tuuakse siin ajupesu abil müüdavad kaubad ja ka osad välismaalased teenivad oma protsendi kohalike liitujate pealt. Kindlasti aga ei teeni Eesti naiivsed liitujad välismaalaste kulul, võib olla kui mõni üksik väga erandlik näide välja arvata.

Värbamismeetodid on otseselt ja teadlikult eksitavad

Värbamisega tegelev võrkturustaja kasutab töömeetodina ka otsest ja teadlikku eksitamist. Ta asetab tähtsa näoga lauale kinnisvaramagnaadi Donald Trumpi raamatu ja annab selle kõrval erinevaid jooniseid tehes mõista, et just tema võrkturustusega liitudes on võimalik jõuda sellise ühiskonna väljavalitud ja rikka vähemuse hulka, nagu Donald Trump seda esindab.

Võrkturustajast värbaja läheb aga sujuvalt mööda asjaolust, et Donald Trump ei ole oma varandust teeninud hambapasta, kreemide ja muude „kulukaupade” tarbimisega ning nende tarbimise õhutamisega. Varanduse on Trump loonud ikkagi süsteemse tegevusega kinnisvaraäris – üksnes tarbimisele ja sotsiaalsetele aruteludele pühendumine oleks teda rikkuse asemel ehk võlavanglasse viinud.

Võrkturustaja räägib sellest, et endale on võimalik luua passiivse tulu allikas. See ei ole õige, sest kümnetest ja sadadest inimestest koosneva võrgustiku loomine ning haldamine eeldab süsteemset ja pidevat tööd. Isegi, kui enda alla loodud võrk on valmis, ei toimi see iseenesest. Kui seda pidevalt ei motiveeri, siis jääb kõik soiku. Inimesed, kes sellise võrgu endale suudavad luua ja töös hoida, võivad kahtlemata ka teenida. Kuid see on raha väga suure töö eest, mitte passiivselt tekkinud raha. Ja siinkohal ei tulene lisandväärtust võrkturustusest kui sellisest – head, sadadele inimestele kaupu müüa suutvad müügiinimesed, on hinnatud ja teenivad head palka igal pool.

Kohati võib värbaja taktikalistel eesmärkidel ka pisut solvavaks muutuda. Selgitab, et kogu haridustee on mahavisatud, ülikool on mõttetu ja kui kuulaja tema entusiasmi veel ei jaga, siis annab mõista, et ega sellest kohe keskmise mõistusega inimene aru ei saagi. Vaja on käia kaks aastat võrkturustuse skeemi pidi, kulutada raha ja siis ehk hakkab ka „valgustatus” kohale jõudma.

Võrkturustajast ei saagi aru saada

Võrkturustaja argumentidega võiks pikalt jätkata, sest nende intensiivse sektina toimiv organisatsioon on kõigi värbajate ajudesse tampinud sadade kaupa veenmisväljendeid ja trikke. Kahju on hoopiski nendest inimestest, kes loodavad naiivselt oma rahaprobleemidele organisatsiooniga liitudes lahendust saada, oma viimased säästud ja energia tarbimiskultuse ohvriks toovad ja lõpuks tühjade kätega lahkuma peavad. Liituvad inimesed ei ole ega saagi olla pädevad kogu demagoogiat ja trikke läbi nägema, kuid nende kaitseks ei astu välja keegi.

Kui töövahendaja pakub Eestis töötuks jäänud inimesele Soomes tööd ja küsib selle eest vahendustasu, kuid töökohta tegelikult ei taga, siis on ta kurjategija. Selliseid näiteid on Eesti elust palju. Kui võrkturustusorganisatsioon pakub hädasolevale inimesele nelja või viie tuhande eurost kuupalka ja sunnib selle saavutamiseks mitmel viisil kulutama ära palju raha, kuid palka selle tulemusena ei teki, siis jääb organisatsioonil veel õigust ülegi. Inimene ise ei tulnud ju eesmärkide täitmisega toime. See, et teenimisvõimalused olid tahtlikult ja eksitavalt ülevõimendatud ning kogu ajupesus palju väärkujutlust loovaid skeeme, ei huvita kedagi. Osad on seaduse ees võrdsemad, kui teised.

Investorite kaitseks on loodud ja luuakse pidevalt igasuguseid seadusi ja regulatsioone, mille eesmärgiks on tagada olukord, et investeerimistoodete ostjad ikka tegelikult mõistaksid, kuhu ja millise riskiga nad oma raha paigutavad. Kui investor ei ole võimeline aru saama, siis toote müüja ei tohi talle seda toodet turustada. Samal viisil proovitakse kaitsta laenuvõtjaid, et viimased ikkagi saaksid tegelikult aru, kui kulukaks nende krediit võib kujuneda. Aktiivselt seistakse ka paljude teiste valdkondade tarbijate eest.

Täpselt samasugust mehhanismi on ilmselt vaja ka võrkturustuse reguleerimiseks, kuid kahjuks seda täna ei ole. Senikaua aga, kuni sellist kaitset ei ole, jätkavad võrkturustuse firmad naiivsete püüdmist ning Eestimaa peab olema tunnistajaks üha rohkematele läbipõlenud majandusunistustele ja raisatud peresäästudele.

Või ehk leidub Eestis mõni advokaadibüroo, mis on valmis organiseerima võrkturustuse demagoogia ohvriks langenud heausklike inimeste nimel kollektiivhagi esitamist?