INTERVJUU: Tõnu Palm: oleme arenenud, kuid nimetada Eestit edukaks on väike liialdus

Nobelist Paul Krugman võrdleb oma eile New York Timesi blogis avaldatud statistikas 2007. aasta SKTd Eesti majandusarengu tipuna ja väidab, et me pole isegi veel kriisieelsele arengule jõudnud, kuid ometi meid kiidetakse. Kas Krugman kasutab õiglast statistikat?

Kui see originaalartikkel ongi sama pikk kui too paar rida all, siis pigem ei ole Krugman soovinud Eesti küsimustesse süübida, vaid lihtsalt juhtus kasutama Eesti graafikut muu konteksti illustreerimiseks.

Vastan pigem kitsalt küsimuse kohta, mida 2007.a. SKT tipu numbriga peale hakata. Midagi väita ühe näitaja põhjal ilma teadmata, mis numbri taga seisab, annab võimaluse ehitada üles küll huvitava ja lööva uudise, kuid see on pigem lugeja eksitamine.

Alustada graafikut 2007. aasta tipuga, on pigem küsimus sellest, kas tahame astuda tagasi kriisieelsesse perioodi. Enamus inimesi tõenäoliselt ei tahaks seda perioodi uuesti läbi elada. Toona hindasime oma võimeid üle ning täna oleme seadnud lihtsalt realistlikumad eesmärgid. Arvestades fundamentaalnäitajaid, seisab täna Eesti majandus märksa tugevamatel alustel: oleme avatud jätkuvalt välisshokile, kuid sisemine ja välistasakaal on samas parem. Taastume kriisist mõõdukas tempos koostöös kaubanduspartneritega. Riigid, ettevõtted, üksikisikud on lihtsalt erinevad ning seega on ka kõigi jaoks teatud mõttes oma optimaalne retsept ja lahendus. Seega on ka optimaalsed majanduspoliitilised valikud riigiti spetsiifilised. Nõu andmine Kreekale ei saa ju olla sama kui Iirimaale või Singapurile.

Või ongi jutt Eesti kiirest edust ja majanduskasvust vaid jutt ning meid kasutatakse ära kokkuhoiupropaganda lemmiklapsena (Euroopas, eurotsoonis, meedias)?

Eesti areng on toimunud õiges suunas, kuid nimetada Eestit edukaks on väike liialdus. Meil on kasvuruumi arvestades sissetulekuid, majanduse struktuuri (kõrge lisandväärtusega tootmise osakaalu) ning muid sotsiaalseid näitajaid. Arvestades alguspunkti ja käidud teed, oleme aga teel parema tuleviku poole.

Lihtsustades võiks üldistada, et Euroopas on küsimus selles, et riikidel on vaja leida oma optimaalne tasakaal nii majanduse stimuleerimise, struktureerimise ja kokkuhoiu meetmete vahel. On ühisjooni, kuid ka erinevusi nii riikide kui optimaalsete lahenduste vahel. Tihti kipume asju üle lihtsustama. Ei maksa unustada, et keskkonna muutustest tingituna ei ole ka lahendused ajas püsivad.

Kokkuhoiul on mitme riigi puhul kahtlemata oluline roll. Kui laenuvõimalused on ammendatud, ei ole võimalik kulutada endiselt rohkem kui teenid, seega kokkuhoid ja piiratud ressursside efektiivsem kasutamine on paratamatu konkurentsivõime seisukohalt oluline. Kvantiteedi kõrval loeb ka kvaliteet. Alternatiiv on, et keegi on muidugi valmis sponsoreerima tasakaalustamatust. Täna on aga sponsoreid lihtsalt raskem leida ning raha hind ei ole enam endine.

Selle aasta majanduskasvuks arvab IMF Eesstile 2 protsenti. Põhjuseks vähenev eksport, kuna nii Saksa, Soome ja Rootsi majandused jahenevad. Milline on väljavaade järgmiseks 18 kuuks?

IMF 2% SKT prognoos ühtib Nordea väljavaatega Eesti kasvu osas selleks aastaks. Samas oleme üle vaatamas oma prognoose. Järgmine nädal avalikustame värske majandusprognoosi, siis saab sellest lähemalt rääkida. Saan vaid öelda, et Euroopa arengud on edasise osas üliolulise tähtsusega. Määramatus on teadagi suur.

Mis annaks täna riigis majandusele ja palkadele kasvulöögi? Küsimus on ajendatud Krugmani arvamusesele NYT järgnenud kommentaare lugedes - üks kommentaator lisas, et kuigi riigil pole võlgu ja majandus kasvab, on palgad üliväikessed ja eestlased elanud aastakümneid  juba kärpemaailmas.

Küsimus on selles, mis kasvuhorisondi me võtame. Teatud aja võib ju ka kasvada võlga võttes ning siis vahepeal ebakõlasid korrastades. Võla võtmine on aga keerukas teema (peaks arvestama nii reaalsektori kui riigi võlga koos, samuti ei saa vaadata võlga lahus loodavast lisandväärtusest ja tootlusest).

Pikaajalise kasvu annab väikese avatud majanduse puhul majanduse potensiaali arendamine ehk konkurentsivõime tõstmine laiemas mõttes. See on raskem ja vaevarikkam tee: panustamine tarkadesse investeeringutesse, ressursside ja keskkonna arendamisse on ülioluline globaalse võidujooksu tingimustes jne. Siin on asjakohane ka küsida, miks on Aasia riigid viimasel dekaadil kasvanud märksa kiiremalt kui eelneval dekaadil? Midagi on tehtud õigesti. Kuigi see paralleeli tõmbamine on tinglik, peitub ehk osa vastuseid ka selles mõttearenduses.