Enamiku suvilakooperatiivide tulevik on eramurajoonid

Olenevalt hoone asukohast ja seisukorrast võib ostetud suvila saatus kujuneda väga eripalgeliseks.

Kas suvilat kasutada edasi puhkamiseks, põllumajanduseks, seda laiendada või hoopis lammutada ja rajada uus elamu, sõltub palju asukohast ja võimalikest kommunikatsioonidest. Vaatleme variante, mis on praegusel suvilaturul enam levinud.

Väike linnalähedane puhkekodu

Kuigi Tallinna piiril asuv Muuga aedlinn on kunagisest suvilapiirkonnast muutunud üha enam eramurajooniks, on enamik mujal asuvatest daatšadest säilitanud oma algse funktsiooni. Mida enam linnadest eemale, seda rohkem toimivad need põnevate nimedega suvilakooperatiivid korterielanikele mugava võimalusena linnulaulu kuulata ja paljajalu murul tatsata.
Sellisel suvisel ühiselul on oma kirjutamata reeglid ja mõned paratamatud seaduspärad, sest elanikkond neis rajoonides on väga kirju. Enamasti aga kõik laabub ning soodsa hinna eest linnakärast eemaldumise võimalus peibutab paljusid inimesi ostma pisikese suvilaköksi, selle korda tegema ja seal oma aega veetma.

Suvilakooperatiivide suurimaks probleemiks on talvine turvalisus, sest kui enamik elanikest on tagasi linna läinud, puudub hoonetel valve ja seetõttu on vargused, mõnikord ka labane vandaalitsemine kerged juhtuma.

Iseehitajad
Omapärase arhitektuuri ja tihti ka ettejuhtuvatest ehitusmaterjalidest rajatud väikesuvilate laiendused, ehk “aretised” on nüüdsel suvilaturul juba vaikselt kaduma hakkav nähtus, kuid seda tuleb siiski ette. Mida linnast eemal, seda rohkem.
Tavaliselt algab olemasoleva hoone laiendamine terrassi kinniehitamisega. Sellele järgneb järk-järgult uute tubade lisamine. Kui krunt on kaldega, rajatakse ka poolkorruseid ning vahel “ronib” suvila aastatega mäest ülespoole.
Kui varem nägid sellised majad välja väga eklektilised, tihti ka lausa inetud, siis mida aeg edasi, seda enam on ehituskvaliteet ja väljanägemine paranenud. Enam püütakse säilitada hoone ühtset stiili ja sobivust naabermajadega.

Suvila kui oma köögiviljaaed
Endale aiasaaduste kasvatamine kaotas vahepealsel buumiga kaasnenud tarbimisajastul populaarsust, kuid nüüd, mil toiduainete hinnad muudkui kasvavad ja tulevikus hakkame nägema enam sellelt pinnalt tekkivaid ülemaailmseid kriise, on vaikselt, kuid kindlalt hakanud oma aia olemasolu taas päevakorda kerkima.
Üha enam ostavad nooremad linnainimesed, vanematest rääkimata, omale väikese suvila ka lihtsalt seetõttu, et seal kartulit-kapsast kasvatada. Võib ennustada, et toiduhindade jätkuva kallinemisega see trend üha süveneb, sest Eestis on oskus ise teha ja kasvatada paljuski veel säilinud.

Vana maha, uus peale
Endiselt ostetakse suvilaid ka lihtsalt krundi tõttu, kuhu uus, aastaringselt kasutatav eramu rajada. Vana maja lammutatakse kas kohe pärast ostu või siis aastate pärast. Viimane variant on enam levinud noorte perede seas, kel raha vähem, korterielust villand ning esialgu püütakse maja (reeglina tavalisest pisisuvilast suurem hoone) aastaringseks elamiseks kohandada.
Sellise tegevuse peamine põhjus on tavapärases eramurajoonis asuvast krundist oluliselt odavam hind. Just nii muutus kardinaalselt Muuga aedlinn ja enamik Kakumäe suvilakompleksidest.
Suurimad probleemid, mis tuleb enne uue maja ehitamist lahendada, puudutavad vee- ja kanalisatsioonisüsteeme.
Leidub kooperatiive, kus tsentraalne vesi puudub või isegi kui see on olemas, on see saadaval vaid suvel, sest talveks keeratakse vesi kohaliku omavalitsuse poolt kinni.
Võimalik on rajada ka salvkaev, samas kui puurkaevu ehitamine võib sõltuvalt asustustihedusest ja põhjavee lähedusest maapinnale olla keelatud. Samuti tuleb arvestada, et veevarustuse saamiseks tuleb koopereeruda naabritega.

Suvilaturg on mitmekesine
Kui me räägime suvilaturust, siis ei mõtle me selle all enam vaid väikeste majakeste ostmist suvepuhkuse veetmiseks. See tähendab paljusid erinevaid võimalusi, millest paljude puhul on olulisimaks majaalune maa.
Tõenäoline on, et osa linnalähedastest suvilakooperatiividest muutub tulevikus pigem eramurajoonideks, kuhu on rajatud kõik tsentraalsed kommunikatsioonid.
Linnast eemal asuvad suvilakompleksid saavad aga pigem kohaks, kus väikepõllundusega tegeleda, loomulikult ka puhata.